Tallinna külje all Kanama külas Arraka talus on kevadisel ajal omajagu tegemist 22 noore kitsetallega, kes kalpsavad rõõmsalt ringi ning kipuvad närima kõigi rõivaid ja jalanõusid.
„Ega ma enda pärast olekski teinud, aga kuidas siis muidu mandoliinimäng Eestis jalad alla saab, kui selliseid hulle ei oleks,” on Arvo tagasihoidlik. Kuna mandoliin on väike pill, kuid esinemas käies vaja ikka korralikku ja võimast häält saada, siis otsis mees, kelle majapidamises on üle 30 mitmesuguse muusikariista, esialgu kontrabass-mandoliini Euroopa mitmest paigast. „Mul küll veel Eesti-aegne kontrabass-mandoliin on, kuid uut pilli ei ole kuskilt enam saada. Otsisime isegi Itaaliast.”
Ligi kümme kilo kaaluv instrument valmis koos pillimeister Lembit Leisaluga. „Eks selle õige suuruse arvestamine oli üpris raske. Tegin siin pikalt rehnutit ja vaevasin pead,” selgitab Arvo, sest ega pilli valmistamiseks vajalikke mõõtmeid ja juhendeid ole kuskilt enam võtta.
Kontrabass-mandoliini kaksikvend rändas kohe pärast valmimist Põlvamaale Eesti mandoliinide orkestri kasutusse. Nüüd ootab pea mehepikkune pill veel omale korralikku pillikasti, mis tuleb raskemgi kui pill ise.
Arvo abikaasa Olga leidis Balti jaama turult muusikariista kaitseks ideaalselt sobiva Vene ohvitseri sineliriide. Kuna kontrabass-mandoliin vajab kaitset ka temperatuuri kõikumiste vastu, siis paks hall riie peaks selleks just sobiv olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar