Kôigepealt ônnitlused proua Liale auväärse "80" juubeli puhul! Mälestused jätkuvad siin...
Kuid kõik päevad ei olnud vennad. Rahulik elu ja töö katkes väga ootamatult, kui meie suur naaber oma tankidega veereres Eestimaale. Mäletan seda päeva nagu eilset. „Mihkli“ talus oli sõnnikuvedu. Laudas oli naabrimehi, kui tuli kohutav teade, et venelased tulevad piki Pärnu mnt. Tallinna poole ja jõuavad ca poole tunni pärast Saue kohale. Tundub uskumatuna ema julgus võtta mind kaasa ja joosta vallamaja juurde, et tõdeda selle teate õigsust. Kõrvu jäi tänaseni onu läbilõikav hääl, kui ta meeste poole pöördus täpselt nende sõnadega - „Eesti elu on nüüd läbi!“ Selle peale lõi ta sõnnikuhargi püsti ja tööl oli lõpp. Mina ja ema värisesime vallamaja juures, kui meist möödusid vene tankid kui täid ja sõdurid kui murjamid pistsid oma pead tanki avadest välja. Miks me ei kartnud?! See oli nagu šokiseisund. Ei osanud karta, sest mõte ei töötanud. Tagasi jõudnud tallu, teadsime, et varsti tuleb ka vene jalavägi. Ta tuligi ja see mida kogesime, oli midagi ettearvamatut. Panime nendele väsinud ja kasimata sõduritele lauale piima, leiva ja seda laualinale. Nuga ja kahvlit sõjamehed kasutada ei osanud. Küünega kooriti kartuleid, mütsid jäid pähe. Vaatasime seda vaikides pealt. Aga onu läks tuppa ja mulle tundus, et ta nuttis. ...JÄTKUB
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar